Kõik algas sellest, et käisime Türgis. Ja muidugi lasksime ka meie ja meie kallid sõbrad enda ahvatleda/heidutada tänavakaubandusest. Sellest võibolla kunagi pikemalt, aga üks laps meie seltskonnast ostis triktraki (tegelt ikka rohkem backgammon nime all tuttav) mängu. Mitte, et see minu esimene kokkupuude selle lauamänguga oleks, kuid juba pikki aastaid ei ole ma seda tõesti mänginud.
Süvenedes sellesse maailma ühte vanimasse lauamängu, võib küll öelda, et see on sõltuvust tekitav.
Mina seda puidust laual ei mängi (vähem asju, onju!) – teen seda appis, kus siis saab nii kahekesi kellegagi mängida, üksi või online.
Isegi kui laual mängida, siis reeglite õppimiseks (ka teiste mängude puhul) on jube hea esialgu kuskil äppis või online mängus proovida. Kuigi triktraki mängureeglid on ilusti eesti keeles ka olemas. Strateegiat ja nippe-trikke ma kunagi enne ei googelda, vaid mulle meeldib mängides (ja teise käike aadates) ise õppida.
Backgammon on segu õnnest, aga ka mõistusest. Oi, kuidas tahaks pahasid täringuid süüdistada, aga kui see ikka juba viies mäng järjest täringute süüks läheb, siis äkki ikka selle teise asjaga tegu.
Mina olen nüüd mõnda aega selle mängu kütkes, aga ärge muretsege, see läheb mööda!
Ajule mõjub hästi ja äkki on Alzheimer natuke edasi lükatud.
evelin