Nüüd muidugi on hilja kirjutada sellest, et on veel viimane võimalus näha Rahvusraamatukogu sellisena nagu mina temaga esmatutvust tegin oma ülikooliaastatel – 1997-….
Oi kui palju aega ma seal veetsin ja tõepoolest, mitte ainult ei lugenud raamatuid, vaid tõepoolest veetsin aega. Sest kui ma peaks nimetama kohti, mida ma armastan, siis kindlas topis on raamatukogud. Raamatukogusid armastan raamatute pärast. Jah, mulle meeldib ka lugeda, väga, aga vahel on parim tunne see raamatu käeshoidmise tunne. Kõik minu katsetused lugerist raamatuid lugeda on tegelikult ebaõnnestunud. Sest ma ei loe ainult teksti pärast, ma loen ka selle tunde pärast, mida tekitab raamat. Pluss, ma olen veendunud, et raamatukogutöötajad on maailma kõige abivalmimad, lahkemad ja toredamad inimesed maailmas. Ma olen ainult ja ainult meeldivad inimesi raamatukogus kohanud.
Aga, kuidas siis pilti sobib orienteerumine. No suurepäraselt. Minule suure üllatuseks on olemas siseorienteerumine – mitte, et ma ise päris oorienteerumisestki suurt teaksin, ag anii nagu ma mäesuusatamist hakkasin tegema tänu lastel (ja vot selle eest olen ma tõesti lastele tänuli, ja ma kohe panen märkmikku kirja, et selle loo ma pean kirja panema, et keegi teine ei kaoaks ca 15 aastat oma elust mittetehes midagi, mida ta tegelikult ju-mal-dab). Rahvusraamatukogu suure remondi eel (minu esimene lasuke on täisealine ajaks, mil raamatukogu uuesti avatakse), avati siis maja siseorienteerumiseks. Ma ei kirjutaks, kui see poleks olnud lahe või totaalnõme – see oli ülilahe.
Aga algajatele orienteerujatele siis mõned tähelepanekud:
ma ei kirjuta sellest, et on vaja kaarti kuidagi suuta lugeda jne, aga muud rohelise üllatused.
1. Siseorinteerumine on sport! Selg on märg esimese punkti võtmisel juba, sest majades on trepid ja ees on mask. Ausalt, ma esiteks mõtlesin, et lähen ja hõljun seal riiulite vahel ja ühtlasi võtan ka punkte, aga kui Sa näed teisi jooksmas ja paaniliselt punkte otsimas, tekib hasart. Ja hasart on tore!
2. Trepid on kavalad! See trepp, mis viib 8. korruse ühte nurka, ei pea tingimata viima Sind 8. korruse teise nurka. Ja neid treppe võib olla palju.
3. Uks, mis pole kinni, ei tähenda, et ta on lukus! Viisaka inimesena ei lähe ju niimoodi kinnisest uksest läbi murdma kuskil kitsas ja suht kinnise ilmega koridoris. Lähed-lähed, teed lihtsalt ukse lahti ja lähed. (muukrauda kaasa võtma ei pea)
4. Pealamp ei ole veidrikele! No mind ikka esialgu ajas muigvele, kui mõnda nägin selle kaevurilambikesega. Aga, ka siseruumides ei tee paha üks pisikegi lisavalgusallikas, kui tahad ikka kiire ja täpne olla. Mõni punkt võib kuskil koridori nurgas täitsa hämaras ja pimedas olla. Ja numbrit peab vaatama.
5. Selle punkti KANDIS, mida mina otsin, asuv punkt, ei ole veel minu punkt. Erinevatel radadel on osad punktid ka erinevad ja kui Sa juba võidukalt arvad, et kõik ju tulevad sealt nurgast, küllap seee punkt seal ka siis on, siis ei pruugi! Kaarti tasub usaldada, kuigi ka teised osalejad ikka annavad vihjeid 🙂
6. Viimane punkt ei ole finish. Ja finish ei ole viimane punkt. No sellega panin mööda. Nägin finishi punkti, aga oleks ikka pidanud eelneva päris punkti ka võtma.
Igatahes, vaatamata saadud õppetundidele, oli see ülimalt lahe kogemus. Raamatute vaatamiseks aega ei olnud, aga Rahvusraamatukogu õhku sai taas hingata ja sport veel pealekauba.