„Mitte ainult minu tädi Ellen“ jõudis minu lauale tänu
sellele, et sai mingi preemia. Ei mäleta millise täpselt, aga jäi kõrva ja pani
googeldama. Googeldasin päris mitu korda ka raamatut lugedes – Smuuli kohta
näiteks. Tädi Ellenist kirjutab Mudlum küll, aga peaasjalikult kirjutab ta
asjadest ja … majadest. Samas avanevad just läbi nende asjade inimesed. Minategelane
ka – on see siis Mudlum ise või keegi, kellena end näeb – ei tea, aga vahetu ja
isiklik tunnetus ja taju on igas lauses. Loed ja tunned ära. Tunned ära ja
isegi tunned seda maitset – kohukest, lahjat
kohvi. Mäletad – näiteks neid taarapudeleid taarapoe leti peal või punast
Gevalia plekist kohvipurki. Just äsja kribasin ühest teatritükist, kus kogu aeg
tundsin, et midagi on puudu. Ja nüüd seda raamatut lugedes tundsin jällegi, et
kogu aeg on midagi rohkemat. Ja see, kui süüdimatult suudab Mudlum ühelt
teemalt teisele minna. Tähendab see, kuidas ta ei hakka vaeva nägema, et lõigud
omavahel kokku hakkaksid. Ja ometigi see kõik loob
terviku. Vaatamata sellele, et tekst on hästi ladus ja loetav, ei saa seda nagu
ära neelata. Tuleb võtta ja see läbi lasta. Mitte et ei saaks aru, saab ju, aga
see pole lugu, kus on vaja aru saada, kuidas need retuusid täpselt õmmeldud
olid. Ja ega need retuusid nagu kuhugi ei arene ka selle loo jooksul. Ometigi leiavad kõik need asjad oma koha. Ja
inimesed jõuavad. Kohale. Kartmata, et jõuad kohale üksi ja/või üksinduses. Selles
üksinduses, mis on pigem vabastav. Selles üksinduses, mis on meie kõigi sees
olemas, hoolimata sellest, kui palju on meie ümber inimesi.
Sina ise ju oledki ise oma asjade seeds ja elus. Oma isetehtud elus.
Igal juhul pöidlad on püsti ja seni lugemata Mudlumi
raamatud lähevad minu TBP (to-be-read) listi.