Teatavasti on suhteliselt võimatu saada Linnateatrisse pileteid, kuigi hetkel on võimatu saada tatripiletit ükskõik kuhu. Kui teatrid on kuid kinni olnud, siis piletid müüdi hetkega. Ja sinna hetke mahtus ka minu piletiost etendusele “Nad tulid keskööl”. Kõigepealt, oli tore olla teatris, nagu mitte virtuaalteatris vaid päriselt. Läksin teatrisse vist elus esimest korda üksi ja see polnud grammigi kehvem sellest, kui kellegagi koos minna. Niikuinii pidime istuma üleühe. Kõigepealt headest asjadest – Linnateater on nüüd pärismaja remondiajal mulle täitsa külje alla kolinud – 800 m jalutuskäiku ja kohal (kui ei pea poole maa pealt tagasi minema, et maski võtta :)). Ja siis peaaegu saavadki otsa need asjad, mis nagu head olid. Ahjaa, Anu Lamp tegi väga hea rolli. Tal oligi kandev roll selles suht pikas (üle 3 t) etenduses.
Et mis mulle ei meeldinud? Alustame etendusest ja siis räägime betoonist. Etendus teemal, mis mind terve elu omal moel köitnud – maailmasõdadevaheline aeg Saksamaal – juudid ja Hitler. Ainult, et selles etenduses ei olnud minu jaoks lugu – olid stseenid ja olid tegelikult ju hästi mängivad näitlejad, kes tõepoolest suudavad karakterid välja tuua, ainult et karaktereid polnud. Tegelased olidki kuidagi iseloomutud – liiga tavalised etenduse jaoks. Ilmetud ja suht igavad. Lugu ise oli usutav, kuid teatris ootad muud – midagi veits üle võlli, midagi ehmatavat ja emotsionaalset. Ei olnud. Ja selles ei olnud süüdi näitlejad – süüdi oli lugu. Või selle puudumine. Või minu loo mitteleidmine. Ja see võiski vabalt olla nii, et mul läks mingi jupp sellest kõigest kaduma….sest….. sest millegigipärast oli minu ees istuv teatrihuviline võtnud etendusele (mis päriselt oligi läbilõige erinevatest koonduslaagritest -veri, peksmine, poomine, alandamine ja lihtsalt sünge ja must masendus) ca 8-aastase lapse. ja ma meenutan: etendus kestis üle kolme tunni koos vaheajaga. Ja õnnetuseks istusid nad minu ees. Ma tean nüüd täpselt, mida teeb laps etenduse ajal, kui seal ei ole minutitki temale vaatamisväärset – ta vehib kätega, ta viskleb pikali ja siis püsti ja siis vasakule ja siis paremale ja siis vehib jälle kätega. Oleks ta siis magama jäänud või midagi. Minu poolest kasvõi oma telefonis istunud, aga ei! ta oli ikkagi kasvatatud perest. Ta ei jäänud magama, ta viskles ja vehkles mu ees. Mine proovi sellist etendust nii vaadata! Miks seda vaja oli? Kes sellest nüüd midagi võtis? Palun olge inimesed ja harjutage lastega teatris käimist veits teise repertuaariga.
Betoonist pidin ka rääkima. No tee, mis tahad, aga Linnateater peab olema Linnateatris. Salme Kultuurikeskuses on kõik kuidagi valesti. Teha kunsti ja võtta vastu kunsti sellises ilmetus keskkonnas nõuab mingit teadlikku just selle keskonna kasutamist ja konteksti. Ma oleks vist ka peanäitejuhi kohalt lahkunud. Igal juhul, vaatamata kõigele, jään mina ootama Linnateatri vana maja uut tulemist ja uut võimalust Linnateatrisse või üldse teatrisse minna. Sest teatris käia on hea ja Eesti näitlejad on lihtsalt väga head. Lood vahel sellised, vahel naasugused.
Aga ikka ise tehtud.