Nintendo mäng jõudis meie majja nii, et ma läksin poodi ja ostsin. Lugu ise siis oli selline, et olin ühel pooltöisel reisil, kus jäin pikemalt lobisema oma ühe noore kolleegiga ja tema minus huvi Nintendo vastu tekitas. Ja kui mina millestki vaimustun, siis on mul seda vaja kohe ka kõike. Ja ostsingi mängu.
Ja mulle meeldis see päevast 1 ja kuigi tänaseks on see enamasti küll laste mängida, on siiski seal mänge, mis mulle täiega meeldivad ja üks ka vahepeal minu elu rutiiniks olnud.
Minu lemmikud on ikka suhteliselt masside mängud – Mario Kart, Zelda, Oyssey, Super Mario Party, Luigi’s Mansion, Overcooked Clubhouse.
Ja kõige lemmikum on Animal Crossing. Jaa, ja ma olen sellele kulutanud kuid järjest iga päev tunde. Otsinud oma rahapuud ja matnud raha kotikest, püüdnud metsikul kogusel putukaid ja kalu, ja rännanud teistele saartele, ja ehitanud oma maja ja istutanud kookospuid ja veel ja veel ja veel. Ja mitte ainult mänginud – googeldanud välja kõik nipid ja trikid, et veelgi rohkem, efektiivsemalt ja ägedamalt toimetada.
Miks need mängud mulle meeldivad? Kõigepealt on need lihtsalt ilusad – näiteks Odyssey – lihtsalt ongi ilus, tegelased on ääretult nummid, igas uues mängus on midagi vana – tuttavad tegelased, tuttav väljakutse, eriti kift, kui on sisse sulatatud tükikesi vanast Mariost, loomulikult koos sellekohase muusikaga. Enamikke mänge saab mängid nii üksi, kui paljusid ka mitmekesi. Kahe konsooliga suisa eriti mitmekesi. Sul on võimalik valida, kas mäng on ülesehitatud kiirele reageerimisele, nuputamisele või rahulikule rutiinsele toimetamisele. Viimase heaks näitesk songi Animal Grossing New Horizons, kus ei pea võitlema ühegi pahalasega, et kellegi eest kiirelt põgenema, täiesti rahulikult saad tuiata ja oma tegevusi teha. Tohutut mõtlemist ka ei ole vaja, et mõnda salaust lahti muukida (Zelda). Animal Grossingu uus versioon lansseeriti koroona ajal ja minu jaoks küll ei oleks saanud olla paremat aega, kui karantiin, et end vahepeal unustada natuke teise maailma. Kuni ma ühel päeval arvutasin, mitu tundi aastas mul kulub selle mängu peale, kui iga päev kulub ca 2 tundi – arvutada pole raske, see on ….palju. Ja siis jälle mõne ja pärast võtan selle mängu ette – vahepeal on lumi maha tulnud ja saab lumememme ehitada. Nagu oleks vanaema juurde läinud, kõik on tuttav ja kodune😊
Nüüd tuleb siis see koht, kus ma mõtlen, et ma olen vist veits weirdo. Mõnda mängu, mida ma ise eriti mängida ei oska, meeldib mulle vaadata, kuidas mu lapsed mängivad. No sama kardiringi ma ei viitsi vaadata, kuid Luigis’ Manson, Odyssey on täiesti ägedad ja huvitavad.
Vahetevahel on täiesti cool mängida ka lauamängude setti – on see siis lihtsalt yatzi või mõni natuke võõram klassikaline lauamäng – mancala) – 51 erinevat varianti olemas Clubhouse mängus.
Igal juhul on minul silm peal sellel, mis Nintendo mängude maailmas teeb ja naudin täiega vahetevahel sinna värvilisse maailma sukeldumist.
Koos teistega või ise – hästi veedetud aeg niiehknaa.
