Ega ma ise ka just jutupaunik pole. Eriti võõrastega, aga no tegelikult ka.
Käin mina nädalas nii umbes kolm korda trennis. Enamasti on seal samad näod no või vähemalt samasid trenniriideid kandvad samad näod????
See, et riietusruumis kõik vaikides oma kapi juures nohistavad, finne, ilmselt ei tunne ära – õueriided seljas ja puha. Lähed siis oma trennimatt kaenlas trennisaali, ütled tere ja ega keegi tere tegelikult vastu ei ütle. Ootame koos vaikides treenerit (ega väga polekski aega rääkida – meil kõigil on ka midagi asjalikku teha – sättida mattu -veel kolm cm vasakule, ei ikka 2 cm paremale tagasi, sättida rätikut ( ikka vasakule, ei ikka paremale), lonksata vett, vaadata, kas täna on jalad lühemad kui eile ja külmalt end painutada, eriti hea on silmad kinni panna ja see endasse sissevaatamise nägu, siis on suht kindel olla, et keegi isegi ei ürita. Eriti hästi valmistunud mitte räkdjad on trrennisaali võtnud telefoni ja naelutades pilgu sina võid suht kindel olla, et keegi Sult midagi ei küsi või niiama rääkima suga ei hakka. Huuh, õnneks tuleb treener, kes selle rääkimise töö ära. Minu meelest on nad kohe koolitatud rääkima nii, et kui keegi ka midagi ei vasta saab rahulikult edasi minna. Trenn saab läbi ja muidugi tormame me kõik riietusruumi (igaks juhuks hoiame minnes paar meetrit vahet mitte nii väga koroona pärast, aga selleks , et ei tekiks mingit vajadust kellegagi rääkida). Riietusruumi uks kukub iga järgmise vahel kinni, sest me pigem valime ebaviisakuse ( ja ei hoia ust lahti järgmisele) rääkimise hirmus. Riietusruumis vaikime edasi. Saunas kohtun samade tublide treenijatega jälle, vist, ma arvan – riideid ju pole – ja seal juhtub midagi imetabast, mitte küllalati, aga vahel keegi HAKKAB RÄÄKIMA. Sa pead selleks valmis olema, sest see tuleb ootamatult, tavaliselt natuke omaette pobisedes ja kontekstiväliselt. Midagi stiilis, et kas ma võin leili visata – teised mõmisevad nõusolevalt. Ja siis me jõllitame taas kõik oma pediküüritud või pediküürimata varbaid ja rohkem ei räägi. Saunas võib ka silmad kinni panna.
Peseme. Riietume ja lähme koju. Vahel kohtume enne veel lifits. Mis on võimalused liftis? Lisaks lollikindlale telefonile, kus kindlasti on avaja viimased FB postitused kohe üle vaadata on võimalus veel valmis minna ukse juurde, keerata nägu liftiukse poole (seljaga teiste poole) ja teha nägu (keegi seda niikuinii e näe, miks pingutada), et sul on hull kiire, ja et see kõik usutav oleks enne veel, kui liftiuksed täielikult avaneda jõuavad, viskuda välja, vabastavasse kaubanduskeskusesse, kus saab rahulikult ilma rääkimata olla. Olla inimese moodi. Olla eestlase moodi. Sest me ju ei räägi. Me tuleme koju ja kirjutame. Kõik need rääkimata lood. Kõik need komplimendid, mida ma tahaks oma trennitüdruktele teha, kui tublid nad, kus nad paar nädalat olnud kui, kui pole neid näinud, kui ilusa uue soengu keegi on teinud, kui lahedad trenniriided (kust ostsid?), millal uuesti trenni tuleb?. Lähme teeme peale trenni koos kohvi (vee, tee..misiganes ) …. Ja täitsa ise kirjutame. Aga ei räägi!