Eriti praegu, kus restoranis süüa ei saa ja vaatamata restoranide pingutusele saata kullegirga toit koju nii, et see oleks sama nagu restoranis, see pole nii. Bruschettad on läbi ligunenud, mõni toit on täitsa külm, kui kätte saad ja see pappkarbi maitse lihtsalt jääb toidule külge. Ehk, et tuleb ise teha. On asju, mida pole mõtet ise teha, tuleb oodata, kuid on toite, mida me reeglina sööme restoranis ja iga kord õhkame, kui lihtne oleks seda teha ise. Ja lihtsa all ma mõtlen „LIHTNE“ – et reaalselt ei pea teelema retseptiga, kus on 20+ koostisosa või toidutemperatuuri on vaja jooksvalt mõõta või „selle toidu tegemine algabki kolm päeva varem, aga muidu on väga lihtne“. Lihtne on see, kui võtad max kolm asja, paned kokku või taldrikule ja naudid.
- Mozzarella või burrata (väiksemal kujul burratina) basiiliku ja tomatiga.
See on toit, mis minu jaoks algab Balti jaama turult: Itaalia (burrata ongi Itaalias juust, suht ainult 100 aastat teda ainult tehtud ongi) letist saab burratinat . Kes burratinat pole söönud, siis see on mozzarella ümbert ja sees on pehme kreem. See on nagu edasijõudnute mozzarella – teisalt võib vabalt mozzarella etapi elus vahele jätta ja alustada burratast – see lihtsalt on ju-ma-lik. Vahel õnnestub isegi tavalisest toidupoest saada ilus punt basiilikut (vali väikeste lehtedega punt ja viimased kogemused näitavad, et kandilises tops-potis on just ilusas taimed olnud) ja kamalutäis (nagu ütles minu vanaema) kirsstomateid. Oliivõli on ilmselt kodus ja soola-pipart ka.
Ja see toit on valmis samal hetkel, kui oled kõik need asjad taldrikule saanud – sinu omal moel. Mina natuke lõikan oma burratina „muna“, kirsstomatid ka pooleks, basiilikulehti rebin ka natsa just lõhna pärast, niristan üle oliivõliga kogu kupatuse ja natuke soola peale. (mina piprasõber sellistes toitudes ei ole, aga tasub ka pipart proovida). Ja lisaks sellele, et sul reaalselt on mõne minutiga olemas üks ühele restoranivääriline toit, on see ilus. Itaalia lipuvärvides – puhtad ilusad värvid. Ja maitseb oivaliselt. Ja enamikes restoranides ongi see koosolus just selline. Kes võtab kõrvale valget veini, kes saia, kes mõlemat.
- Austrid – selle lõigu lasin ma kokku kirjutada oma eal sõbrannal, kes on austri hull. Tema vastus minu küsimusele „Kuule, räägi nüüd ära oma salanipid ja nõksud, kust ja kuidas saada häid austreid ja kuidas neid nüüd süüa kodus nii, et oleks nagu restos“:
Austreid saab tellida kalapoe FBst, ega neid kaua seal kodus pole vaja imetleda, võtad lühikese teraga jäiga noa ja kangutad lahti. Pajakindaga hoiad looma pihus, et nuga kätte ei läheks. Sidrunit veidi peale ja muud polegi vaja.
Omalt poolt lisan, et hea vein kulub kõrvale ikka ära. Eks tehakse neid austreid nii ja naa ja küpsetatakse ja lisatakse ühte ja kolmandat, aga nii nagu eelmise burrrata loo jures, tasub jääda lihtsuse juurde. Selles ongi võlu.
- Boeuf a la tartare – ehk toores hakitud liha lisanditega.
Boeufi saab pajudes restides, kuid minul on väga tihti ikka millestki seal puudu jäänud. Lihtsuse mõttes peaaegu sama lihtne kui eelnevad austrid – koostisosi küll, ehk veidi rohkem, kuid enamasti on need maitseained kodus lihtsalt olemas. Aga hakkab see peale liha hankimisest ja ei mina julge soovitada, kust seda kindlapeale värsket ikka saab, aga olen ise ostnud lihapoodidest ja ka turult (no vaatan, et oleks usaldusväärne müüa) ja kõik on hästi läinud (nii minul kui müüjal).
Et enne kui lähed värsket(!) veise sisefileed hankima, vaata järgi, et sul oleks kodus värsket muna (mina teinud vutimunaga), soola (soolahelbed)-pipart, hapukurki, tabasco või mingit teravat tšillikastet, sibulat. Need lisandid käivad puhtalt maitse järgi ja need siis minu maitse. Kapparit ma ei armasta.
Niih, kui Sul nüüd see sisefileetükk koes on, siis palun ära aja seda läbi hakklihamasina. Boeufi jaoks liha hakitakse, käsitsi. Hea nuga ja natuke tööd, tükid nii väikseks kui sulle endale meeldib.
Ja kõik, mina liha sisse mitte midagi ei sega. Igaüks teeb selle toidu enda jaks ise valmis. Sibulad ja hapukurgid hakin imepeeneks, munast kasutan ainult kollast (Munakollase kohta soovitatakse järgmist: „eelnevalt sügavkülmutatud muna sulatatud ja siis kooritud ning kollane eraldatud“ – mina seda kunagi teinud ei ole, kuid austades proffe, sai see nüüd teile siia kirja). Kõik läheb liha sisse maitse järgi.
Mingit leiva või saia moodi asja tasuks kõrvale võtta – minule endale meeldib krõbeleib (leivasnäkk), sest paljast liha on lihtsalt imelik süüa.
Et nii igav postitus ongi, et nagu toidublogi, aga ilma põnevate nippide ja heurekata?! Jep, peaaegu, aga lugu ka, onju. Lugu tuleb boeufi kohta. Olin sõbrannadega väljas söömas ja üks mu sõbranna võttis eelroaks boeufi. Õhtu edenes ja saime oma pearoadki söödud ja tuleb siis magustoidu tellimise aeg ja see sõbranna, kes tellis eelroaks boeufi ütles, et tellib selle boeufi ka magustoiduks. Nii saigi!
Ärge saage valesti aru, ma armastan väljas süüa või õigemini restoranis õhtut veeta. Aga vahel isutab mõne asja järgi ja kui Su alternatiiv on pappkarbis koju toodu või mõne hea asja ise katsetamine – tasub proovida!
evelin